Osaluse müügil päästab leping väikeomaniku

Kui väikeosanik soovib teenida osa müügiga, tuleb alustada oma osaluse noteerimisest ja osanike vahelise lepingu sõlmimisest. Kilusk rõhutas, et riigikohus on öelnud, et noteerimata ettevõtte puhul on tegemist mitte likviidse osalusega, millel puudub turuhind.

Et osanike vahel aga suhted sujuksid, soovitas Kilusk alustada osanike või aktsionäride vahelisest lepingust. „Aktsionäride, osanike leping on võimas instrument, mis võimaldab tagada likviidsuse ka vähemusosanikule,“ ütles Kilusk.

Tee leping

Lepingusse tuleb kirja panna kõik see, mis seadusest ei tulene. Näiteks tuleks lepinguga kokku leppida väljaostmiskohustus. Lepinguga on võimalik siduda väljaostmiskohustus ka teatud kriteeriumitega, näiteks kui aktsionäride või osanike vahelised kokkulepped enam ei tööta, kui ei ole üksmeelt uutele turgudele sisenemisel või kui ettevõttel tekib kosilane. Lepingus tuleb määrata kindlaks tingimused, millal tuleb või saab vähemusaktsionär välja osta.

Lepingus tuleb reguleerida juhtimispõhimõtteid. Kilusk rõhutas, et mida põhjalikumalt on tingimused läbi räägitud, seda harvem tuleb oma õiguste eest kohtus võidelda.

Väikeosanik võiks lisada lepingusse oma esindaja saamise juhatusse, see tagab talle efektiivse ligipääsu informatsioonile. Muu hulgas tuleb lepinguga kindlaks määrata, kellele ja mis tingimusel infot antakse, et vältida info lekkimise eest.

„Head mängureeglid aitavad kaasa ühingu paremale toimimisele ning suurendavad vähemusosaluse väärtust ja likviidsust,“ rõhutas Kilusk. Ta lisas, et lepingus tasub kaardistada kõik määrava tähtsusega olulised aspektid. Nõustaja peaks alustama lepingu koostamist sellega, miks osapooled lepingut sõlmivad.

Kilusk soovitab lepingusse lisada ka sanktsioonid, leppetrahvid, kuna need tagavad lepingu täitmise.

Müügil pane tähele

Lepingus tuleb aktsionäride või osanike vahel kindlaks määrata ka osaluse müügi hind, selle arvutamise valem. Valem peaks Kiluski sõnul sündima rätsepatööna ja sisaldama firma elufaasi, hetkeseisu, tulevikku, osaniku sisulist tööpanust.

Osaluse müügil tuleb oma plaanist teavitada enne müügiprotsessi käivitamist. See hoiab kokku nii müüja kui ka eelisostuõigusega ostja raha ja aega.

Kui ettevõttel on enamusaktsionär, kellel tekib soov oma osalus müüa, ent talle tehakse ettepanek müüa kogu firma, siis on tal õigus väikeaktsionär nn kaasa lohistada. Fondid ning investeerimispangad finantseerivad piiratud ajaks, eesmärgiga kasvada ning siis on vajalik väikeaktsionäride efektiivne väljumine, milleks kasutatakse nn drag along (kaasa lohistamise – toim) taktikat.

Kui vähemusaktsionär on müügiga nõus, on tal õigus nõuda drag along taktika kasutamist, mis tähendab, et tema osa firmast müüakse samadel tingimustel ning sama hinnaga nagu suuraktsionäri osalus.

Kui osapooled firmas enam edasi minna ei saa ega suuda otsuseid vastu võtta kolmel järjestikusel koosolekul, nimetatakse seda patiseisuks. Seda on võimalik reguleerida kahel viisil. Esimest neist nimetatakse Vene ruletiks, mille raames üks firma osapool paneb lauale hinna ja teine pool otsustab, kas müüb selle hinnaga oma osaluse või ostab teise osaluse välja pakutud hinnaga. Teist reguleerimisviisi nimetatakse Texas shootout'iks, kus osapooled asetavad lauale kinnised ümbrikud ning ostab see, kelle pakutud hind on kõrgeim.

Kilusk soovitab viimased võimalused lepingusse sisse kirjutada, sest see motiveerib osanikke leidma alternatiivseid lahendusi.

Kõikidel osanikel on õigus osaleda kasumi jaotamises, olenemata osaluse suurusest. Ent kasumi jaotamise otsustab siiski enamus. „Kui osalus on alla 10 protsendi, siis siuliselt ei maksa hääl mitte midagi. Kui osalus on suurem kui 10 protsenti, saab lülitada lisaküsimused aktsionäride päevakorda,“ selgitas Kilusk.

OÜ ja ASi vahe

Kui osaühingu osanikul on õigus pöörduda juhatuse poole ja küsida ükskõik mida, ükskõik millal, siis aktisaseltsi puhul saab seda teha ainult aktsionäride koosolekul.

Muu hulgas või juhatus keelduda info andmisest, kui suudab tõestada, et info andmine pole äriühingu huvides ning võib äriühingut hoopis kahjustada.

Erikontroll

Erikontrolli võib nõuda suurema kui kümne protsendise osalusega osanik näiteks juhul, kui vähemusosanik avastab vead raamatupidamises või leiab, et äriühingu tehing pole tehtud firma huvides. Praktikas kasutatakse Kiluski sõnul erikontrolli siiski vähe, sest selle teenuse maksmise regulatsiooni pole.

„Äriseadustik ei ütle, kes kannab erikontrolli kulud. Kui avastatakse rikkumine, kannab rikkumise põhjustanud pool. Kui rikkumist ei avastata, siis nõudva poole ja äriühingu vahel on kulud jagatud,“ selgitas Kilusk. Ta nentis, et ei pea erikontrolli efektiivseks meetmeks ning praktika näitab, et erikontrolli nõutakse siis, kui osanike suhted pole head. Enamasti kasutatakse erikontrolli survestamise meetodina, näiteks dividendide maksmiseks.

Kes otsustab dividendide maksmise?

Dividendide väljamaksmise otsustab enamus, väikeosanikul puudub õigus nõuda dividendide väljamaksmist.

Ka sel puhul soovitab Kilusk lepingus kokku leppida dividendide jaotamise põhimõtted. Näiteks siduda dividendide maksmise mingite sündmustega ning millal võib jätta maksmata, näiteks kui tekib vajadus reinvesteerida. Kokku soovitab ta leppida ka selle, kui palju firma dividende netokasumist maksab.